Kuula Eesti tähtsaima lipu lugu siit:

https://vikerraadio.err.ee/1215646/vikerhommik-kadri-polendik-ja-mart-normet/1153912

Veel mõned faktid Toompea lipu kohta.

– Lipu mõõtmed on 191 x 300 cm.

– Lipp on õmmeldud paksemast lipukangast ning servad on tugevdatud mitmete lisaõmblustega. Lipu kinnitamiseks kasutatakse metallist karabiine.

– Aasta jooksul lehvib Pika Hermanni tornis 5–6 Eesti lippu. Tavaliselt vahetatakse neid välja siis, kui värvid tuhmuvad.

– Kõik tornis lehvinud lipud jõuavad tagasi Lipuvabrikusse, kus iga lipp markeeritakse järjekorranumbriga.

– Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti lippe kingitakse eriti märkimisväärsete sündmuste puhul ja väljapaistvate teenete eest. Riigikogu juhatus teeb otsuse, kellele lipp riigikogu nimel kingitakse. Selle au osaliseks on läbi aastate saanud näiteks meie olümpiavõitjad, väliseesti organisatsioonid eestluse hoidmise eest, Eesti Lipu Selts ja aasta küla aunimetusega pärjatud külad.

– Toompeal lehvinud lippe ja riigikogule kingitud kingitusi säilitatakse riigikogu hoones kunagises riigisaladuste arhiivi ruumis.

Märksõnad: lipuajalugu, rahvuslipp, Dannebrog, Eesti vapp, kolm lõvi.

Kuidas sündis Dannebrog?

Legend eestlaste ja taanlaste vahel peetud Lindanise lahingu ajal taevast langenud lipust on tuntud Eestis ja veel enam Taanis.  Taanlaste jaoks sai legend nn ametlikuks ajalooks 16.sajandi alguses, kui fransiskaani munk Peter Olsen tuli välja legendiga taevast langenud lipust, millest sai sajanditeks taanlaste kollektiivse eneseteadvuse nurgakivi.  Munk  Olsen, tsiteerides allikat, kirjeldab kuidas 1208. aastal kui Taanit valitses Valdemar II, pidasid kristlastest taanlased lahingut paganlike eestlaste vastu. Olles lahingut kaotamas, pöördusid nad härda palvega Jumala poole abi saamiseks. Palvele sai kohe vastatud – taevast langes alla lipp valge risti kujutist kandva lambanaha kujul. Taevane hääl ütles, et ainult lippu kõrgel pea kohal hoides alistavad taanlased vaenlase ja saavutavad võidu. Täpselt nii läkski. Kuna munk Olseni eluajal oli Dannebrog kasutusel Taani sõjaväes, seoti legend just selle lipu sünnilooga. Keskaegsed inimesed uskusid Jumala kõigeväelisusesse ja selline ime, millest Dannegrogi legendis räägitakse polnud nende jaoks ilmvõimatu.

Täna ei saa ajaloolased kindlalt väita, et taanlased oleks tõepoolest peale lahingut Taani kaasa viinud Dannebrogi, mida oleks kohe ka kuninga lipuna kasutama hakatud. On teada, et lipu kujutis ilmub allikatesse Taani sümbolina 14. sajandil ja juba sajand hiljem kasutas Taani armee Dannebrogi oma peamise lahingulipuna. Sel ajal lehvis pääsusabaga ristilipp juba ka paljudel Taani kaubalaevadel.

19.sajandil püüdsid Taani ajaloolased vanale legendile taevast langenud lipust, leida ratsionaalsemat selgitust. Nii pakkus Caspar Paludan-Müller 1873. aastal välja hüpoteesi, et enne ristisõda oli kiristliku maailma juht Rooma paavst saatnud Taani kuningale Valdemar II le lipu oma toetuse ja heakskiidu märgina. See tähendab, et lipp oli ristirüütlitel juba Eestisse tulles kaasas, aga sai just lahingu käigus erilise tähenduse

19.sajandil kui Euroopas hakkas levima rahvuslus, muutus Dannebrog tähtsaks rahvussümboliks, mida inimesed kasutasid nii eraeluliselt kui ka poliitiliselt. Kuningas Frederik VI le see meelepärane polnud, nii et 1833.aastal keelas ta tavakodanikele Dannebrogi kasutamise. See sündmus ei muutnud aga protsessi, mis juba alanud oli. 19. Sajandi lõpuks muutus kunagine kuningalipp aina enam rahvussümboliks ja iga taanlase lipuks. Võib öelda, et kuningvaõim oli püüdnud lipu kasutamist monopoliseerida, aga selles ürituses läbi kukkunud. Lipp lehvis kõikidel rahvalikel kogunemistel. Ka vana legend lipu sünnist sai rahvusliku ärkamise ajal uut hoogu tänu 1826.aastal ilmunud rahvusromantilisele romaanile “Valdemar Võitja”, kus vana lugu kaasahaaravalt taas ümber jutustati.

Täna on punane ristilipp üks Taani olulisemaid sümboleid, mida kasutatakse kõikidel tähtpäevadel, kõikvõimalikes mõõtudes. Nii on vanast lahingulipust saanud Taani erilise elurõõmu (joie de vivere) sümbol.

Kolm lõvi – Taani kuninga vapilt Eesti Vabariigi vapile.

Seos kolme lõviga vapi ja Taani kuninga vahel ulatub tagasi 12. sajandisse. Vanim teadaolev näide on pitsat, mida kasutas kuningas Knud VI umbes 1194. aasta paiku. Kolm lõvi oli sel ajal populaarne sümbol paljude vürstide vappidel, kes rõhutasid oma suveräänsust ja ei tunnistanud Püha Rooma keisrit oma valitsejana. Lõvisid nähti sümboolsete kaitsjatena kotka vastu, keda kasutas sümbolina keiser. Asjaolu, et vähemalt aastast 1277 on Tallinna pitsatipildil kolm heradilist leopradi, on seotud tolleaegse Taani ülemvõimuga Põhja Eestis ja Tallinnas. Nii võib öelda, et Eestisse saabusid kolm lõvi koos Taani kuninga Valdemar II ga. Tallinna vapile kolm lõvi vaga veel ei pääsenud.  Esilagu olid linna vapi värvid seotud hoopis Dannebrogiga – punasel vapikilbil valge rist. 14.-16. sajandil oli selline Tallinna vapp laialt kasutusel – seda löödi müntidele ja väärtesemetele, kasutati raidkividel ja tekstiilidel. On omamoodi paradokssaalne, et alles 1564. aastal andis korralduse lüüa kolm Taani lõvi Tallinna müntidele hoopis Rootsi kuningas Erik XVI. Sealt edasi said neist kiirelt olulised vapiloomad, kes  juba 1580. aastal astusid siinse hertsogkonna, hiljem Eestimaa kubermangu vapile ja 1925.aastast ka Eesti Vabariigi vapile. Aga täpsuse mõttes tuleb rõhutada, et rahvakeeles lõvid on siiski heraldilised leopradid.

Refereeritud raamatust “Dannebrog 800. Taani ja Eesti lugu.” Eesti Instituut ja Tallinna Linnamuuseum, 2019.

Milline on sinimustvalge trikoloori lugu ja kuidas Eesti Üliõpilaste Seltsi lipust sai Eesti rahvussümbol ja Eesti Vabariigi riigilipp võib pikemalt lugeda Eesti Lipu Seltsi kodulehelt. Alljärgnevalt toome välja Eesti lipu ajaloo olulisemad sündmused.

Märksõnad: Eesti lipp, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti lipu seadus, Vabadussõda, Tartu Ülikool, lipp Pika Hermani torni tipus

Vene tsaarivõimu ajal 1881. aasta 29. septembril asutati Tartus Ülikoolis esimene eesti üliõpilaskoondis “Vironia”, kes otsustas samas võtta oma värvideks sini-must-valge värvikolmiku.

Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatas dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann 1884.a. talvel. Siidist lipp valmis Tartus tõenäoliselt 26. märtsil 1884.a.

Tolle aja kombe kohaselt pühitseti ja õnnistati lipp 4. juunil 1884.a. Otepääl. Kuna lippu ei olnud ametlikult registreeritud, tuli see tseremoonia läbi via varjatult. Vormiliselt oli tegemist seltsi liikmete küllasõiduga oma vilistlasele Burchard Sperrlingkile, kes oli tollal Otepää koguduse õpetaja. Lipu pühitsemine ja õnnistamine toimus kirikus väga pidulikult ja pühalikult. Järgmisel päeval sõideti Pühajärvele lehviva lipu all. Tartus peideti lipp jälle tuppa. Sinimustvalgest lipust sai eestlastest üliõpilaste sümbol.

Vaatamata sellele, et lippu laialt ei eksponeeritud, hakkas teadmine sinimustvalgest  kui eestlaste sümbolist rahva hulgas levima. Juba 1894.a Tartus toimuvale üldlaulupeole ilmuvad mitmed koorid oma uute sinimustvalgete lippudega. Sajandi viimasel kümnendil levis sini-must-valge hoogsalt kui rahvuslik sümbol üle Eesti.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 toob taas tänavatele ja majadele üle kogu Eesti suurel hulgal rahvuslippe, aga peagi asendas okupatsioonivõim need Saksa omadega.

28.novembril puhkeb Vabadussõda, mis Eesti poolelt toimub sinimustvalge lipu all.

24.detsembril 1918 kell 15 heisatakse Eesti lipp esmakordselt ka Pika Hermanni torni.

24.veebruari 1919 tähistatakse noore vabariigi esimest aastapäeva sinimustvalgetes värvides. Gustav Suits saadab Stockholmist lehtedes avaldamiseks luuletuse “Sini-must-valge”, mis Jaan Bergmanni “Eesti lipu” ja Martin Lipu “Kaunistagem Eesti kolme koduvärviga” omandab eriti suure tähtsuse.02.veebruaril 1920 kirjutatakse alla Tartu rahulepingule Eesti ja Venemaa vahel. Lepingu lõppleheküljel on pitserinööriks kasutatud sinimustvalget palmiknööri.

27.juunil 1922 võtab Riigikogu vastu riigilipu seaduse. Selles on kirjas järgmised paragrahvid:

§1 Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.

§2 Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel – riigivapp.

§3  Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus.

Eesti Vabariigi ajal 1934.a. toimuvad esimesed suurejoonelised sinimustvalge lipu 50. aastapäeva pühitsemise juubelipidustused Tartus ja Otepääl.

Umbes aasta hiljem algab üleriigiline aktsioon Eesti kodule Eesti lipp.  Aktsioon oli üliedukas. Kui 1936.a. oli seoses aktsiooniga omandatud 50 000 rahvus- ja riigilippu, siis aasta hiljem oli see tõusnud 70 000-le 24. veebruaril 1938 lehvib riigis juba enam kui 100 000 lippu. 1939. a., kui aktsioon lõpeb, on lipp ligi 100% hoonetest. Enne aktsiooni oli maal ainult paar tuhat lippu ja aktsiooni käigus tuli neid juurde umbes 150 000. Eeltoodud arvud ei kajasta lippe linnades.

Teise maailmasõja algus toob kaasa traagilised muutused Eesti Vabariigi jaoks – Eesti okupeeritakse Nõukogude Liidu poolt. 21. juuni õhtul 1940 langetati Tallinnas Pika Hermanni tipus Eesti lipp ja selle asemele heisati punane lipp. Nõukogude okupatsiooni ajal 1940 – 1988 oli sinimustvalge lipp Eestis keelatud.

Nõukogude Liidu lagunemine ja laulva revolutsioni algus Eestis teeb võimalikuks selle, et seni keelatud rahvussümbol tuuakse taas rahva ette.  1988.aasta juunis heiskavad Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 liikmed rahvuslipu heiskamine Suure Munamäe torni.

3.juuni 1988. pidid alanud Tallinna vanalinnapäevadel ja esimestel öölaulupidudel lehvisid sinimustvalged lipud juba avalikult.

23.juuni 1988 ilmus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s, milles muuhulgas öeldud: “Tunnistada ajalooliselt kujunenud sini-must-valge värvikombinatsioon eesti rahvusvärvideks./…/ Pidada vajalikuks kehtestada rahvussümboolika kasutamise ja kaitse kord.”

20.oktoober 1988 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel.

17.veebruar 1989 ENSV ÜN Presiidium võttis vastu seadluse, milles otsustati, et 24. veebruar on Eesti iseseisvuspäeva ja 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni. Seadlus ilmus 19. veebruari lehtedes. (KA, lk 330)

23.veebruar 1989 kell 22.00 langetati Pika Hermanni tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele. Järgmisel hommikul kell 8.33 heisati Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp.