Ateljee, mille toodang ei lähe kunagi moest
Lipuvabriku 20. juubeli puhul 2014. aastal ilmus ajalehes Järva teataja artikkes, milles Lipuvabriku tegevjuht Karina Tõeleid ja arendusjuht Egle Raadik-Gonchev rääkisid Lipuvabriku tegevusest kõigest, mida peaks teadma lippudest.
Autor: Merit Männi
Töölauale korraliku kuhila moodustanud kangariide serv kipub juba üle lauaääre põrandale libisema, kui töösse süvenenud õmbleja masina kohale kummardunult järjekordset õmblust vuristab. Selles moeateljees järgitakse trendi, mis ei sõltu aastaajast, ega kellegi poolt dikteeritud moevooludest. Siin valmivad riigilipud.
«Kuule, kas sa tead üldse, mida need värvid tähendavad?,» küsis minult kunagi klassivend tõsiselt, kui mu näpu ümber kolme sõrmusevõru märkas. Muidugi teadsin, sest olin vanaisa raamaturiiulis aeg-ajalt tuhnides eestiaegseid ajakirju lapanud ning võisin sellel teemal sõna võtta.
Teate küll neid kaheksakümnendate aastate lõpu ja üheksakümnendate alguse moeröögatusi – plastmassist ehteid. Me õega ostsime kohalikust kaubamajast peoga sõrmuseid ja kombineerisime neist sinimustvalged komplektid. Mõned aastad hiljem sain teada, miks klassivend end veidi ebamugavalt tundis – tema isa oli see, kes sooritas 1970. aastal hullumeelse teo, heisates koolimaja kõrval asuva katlamaja korstna tippu sinimustvalge. Juhtumisi oli tollel päeval ka Lenini 100. sünniaastapäev. Heiskaja saadi kätte ja saadeti mõneks ajaks trellide taha meelt parandama.
Pole täpselt teada, kas see skandaalne lipp oli imekombel sõja üle elanud vabariigiaegne trikoloor või õmbles mässumeelne heiskaja selle ise. Omamoodi paralleeli võib toonase juhtumi ja Lipuvabriku vahele tõmmata, kuna skandaal juhtus Türil, Tallinnas asuva Lipuvabriku aadressiks on märgitud Türi nime kandev tänav.
Vabrikus aga ei tegeleta millegi riigivastase ega keelatuga. Iga päev valmivad siin majas kümned ja kümned trikoloorid, aasta jooksul müüakse neid ligikaudu kümme tuhat. Lisaks põhilisele niinimetatud rahvatootele – majalipule leiavad piisavalt ostjaid võileivalipud, laualipud, käsilipud, presidendi esinduslipust ja Pika Hermanni lipust rääkimata.
Küll proua Paula Hermann ja preilnad Miina Hermann (Härma) ja Emilie Beermann teeksid suured silmad ja tunneksid ehk veidi kadedustki nähes, kui kerge vaevaga rahvuslipp tänapäeval valmib. Oleks nendel tavalise nõela-niidi asemel 1883. aastal selline JUKI-nimeline masin või trükipress kasutada olnud, toimunuks esimese sinimustvalge lipu pühitsemine Otepää kirikus juba sama aastanumbri sees.
«Kõik mida sa siin ümberringi näed, ongi see mida me ajame. Me ajame eesti asja,» ütleb Lipuvabriku arendusjuht Egle Raadik-Gonchev. Täiesti siiralt ja isegi patriootlikult. Eestis on veel paar-kolm ettevõtet, kes lippe müüvad. Arendusjuht otsib natuke sõnu, et diplomaatiliselt väljenduda: «Võid ju küll mõnest hästivarustatud kauplusest saada soodsalt trikoloori, ent see on tehtud kangast, millest jopedele ja mantlitele tavaliselt voodrit õmmeldakse. Ehk siis võid sattuda sellise eesti lipu õnge, mis tegelikult pole eesti lipp. Ega keegi ei keela sul ju sinist, musta ja valget riiet masinal kokku vuristada ja müüki panna, aga mis on kõige tähtsam? Sinise toon! Olen näinud helesinise, tumesinise, lillaka tooniga lippu, mis tähendab, et pole suudetud seda päris õiget tooni kätte saada.» Õige tooni timmimine on isegi Lipuvabriku ainsa meestöötaja Igori jaoks paras väljakutse, sest kuigi «salaretsept» on tal teada, tuleb arvestada, see käitub igal kangamaterjalil erinevalt. Nii võib tunduda, et õhukesele tuulekangale trükitud sinine on hoopis teine kui paksust kangast valmistatud plagul. See on päris täppisteadus kohe ja meistril peab head silma olema, et tooni erinevusi tabada.
Sinimustvalge on väikese eesti rahva identiteedi sümboliks, seda on hoolimata erinevatest riigikordadest ikka austatud ja meeles peetud ning vaevalt mõned aastakümned tagasi jälle ametlikult avalikkuse ette toodud.
Vabriku turundusjuht Karina Tõeleid ütleb, et viieteistkümne usina õmbleja hulgas on nii venelasi kui eestlasi ja mingit probleemi selles, et eesti lippu õmbleb kokku vene rahvusest töötaja, keegi ei näe. «Probleem oleks vaid juhul, kui inimene ise sellest keelduks». Kohustuslik pole ka eesti lipu ajaloo peast dikteerimine. Ühes on turundusjuht päris kindel – kui mõni õmblejatest peaks sattuma Miljonimängu, siis suurte panustega liputeemalistele küsimustele vastates konkurendid neile vastu ei saaks. Aastatega on õmblejate näppude vahelt läbi käinud pea kõikide maailma riikide lipud ning värvikombinatsioone ja sümboleid tunnevad naised unepealt.
Kas töölaual on järge ootamas meie oma sinimustvalge või mõne välisriigi lipp, ei oma tähtsust. Töö on väga vastutusrikas ning riigilipu õmblemisel ei piisa vaid koolis käsitöö tunnis kätteõpitud seelikuserva palistamise oskusest. Õmblused peavad olem laitmatult sirged ja väga kvaliteetsed. Karina näitab kliendi poolt tagastatud mastivimplit, mis ilmselgelt on oma aja ära elanud – värvid on tuhmunud ja valge asemel on tumehall. Ning kangast, mis on saanud nii tuult, vett kui ka päikest, pole suurt midagi järel. «Aga näed, õmblused püsivad,» demonstreerib Tõeleid uhkelt.
Ostjate poolt tagastatud lippe on vabrikus omajagu ja turundusjuhi sõnul ei näita see seda, justkui toodetaks siin praaki, vaid pigem vastastikust koostööd. Ostja peab arvestama, et vabrikus asuvasse poodi tulles peab ta läbima tõelise ristküsitluse, otsekui oleks tegemist eluruumide ja rahvastiku loendusega. Ent teada ei taheta seda, mitu liiget on leibkonnas või kas maja on ahju- või hoopis keskküttel. «Alati küsime, kas lipumast või maja asub tuulises või vähetuulises kohas, ranna ääres või metsa sees. Kõik need asjaolud mõjutavad lipu eluiga,» selgitab Karina Tõeleid. Kui kunagi oli sinimustvalge suurimaks vaenlaseks nõukogude võim, siis nüüd moodustavad edetabelikolmiku tema sõnul päike, tuul ja vesi.
«Kõige suurem vaenlane on ultraviolettkiirgus. Kui klient tuleb viirgu ostma, siis ütleme ikka naljaga pooleks, et näeme aasta pärast jälle- sest päike sööb ka kõige parema kanga ära,» selgitab Tõeleid.
Erilist täppistööd nõuvad aga esinduslipud, kus peal vapp või muu sümboolika. Näiteks presidendi esinduslipp, mille taustal presidendipaar iseseisvuspäeva vastuvõtule kutsutud külalisi kätleb. Kolme lõviga vapp on sinna tikitud. Küll masina abiga, ent ka masinanõelega imepeenikest ääristikandit tehes kulub üksjagu töötunde ja närvikulu. Oma viis päeva läheb taolise lipu valmistamiseks küll. Enne tikkimist tuleb vastava kujuga aplikatsioon kangast ka välja lõigata. Pole siis midagi imestada kui õmblejanaised tsehhis laudade taga istuvad, töölt pilku tõstmata. «Kui oled suure töö ära teinud, juhtub väike vale kääriliigutus – lõikad viimase vapilõvi viimast varbaküünt valesti, siis seda sa enam ära ei paranda ja kinni ei kleebi. Kõike tuleb otsast alata ja sellised õppetunnid jäävad ikka väga kauaks meelde,» teab Karina Tõeleid. Tööd tuleb alustada otsast ka juhul, kui selgub, et lipukirjal on sõnal mõni täht vahelt ununenud. Ka seda on juhtunud. «Ega sa ju ei saa enter-klahviga puuduolevat tähte sinna vahele enam tõsta. Ikka on eksitusi juhtunud. Me oleme ju ka ainult inimesed.»
Sõltuvalt sellest, mitu erinevat tööoperatsiooni lipu valmimise juures tehakse, kujuneb ka toote hind. Selge see, et trükitud kangast lipp on odavam. Kangarullist sobiva suurusega paani lõikamine ja vardatunneli ettevalmistamine, õmblemine ja triikimine võtab kogenud töötajalt vast pool tundi. Käsitööna valmiva lipu peale kulub ligi kaks päeva.
Kuigi aastas müüb vabrik tuhandeid sinimustvalgeid ja müüginumbrid kasvavad jaanipäeva, iseseisvuspäeva ja laulupeo eel jõudsalt ning ilmselgelt on eestlased oma rahvusvärvide üle uhked, leiab Egle Raadik-Gonchev, et seda uhkustunnet võiks veel julgemalt välja näidata kui ainult jaanipäeval või laulupeol. «Me ju tuleme ruumist, kus lipuheiskamine oli seadusega keelatud. Nüüd, kui see on lubatud, pole me veel harjunud sellega, et panna lipp lehvima näiteks selle puhul, e tsu laps läheb esimesse klassi või et sul on sünnipäev. Minul lehvib viirg koduõuel iga päev. See pilt on mul kinnistunud juba lapsepõlvest kui lugesin Astrid Lindgreni raamatuid ja seal piltidel olid talud, millede õuedes lehvisid mastiviirud. Me peame harjuma selle mõttega, et välja näidata seda, kes sa oled. Uhkusega.
150 meetrit sinimustvalget
1.juunil kell 12 korraldab Lipuvabrik Tallinna loomaaias maailma pikima Eesti lipu värvimise. Kohale tuuakse tonni kaaluv paberirull, sinised ja mustad rasvakriidid ning oodatud on kõik, kes soovivad end pikima ipu autoritena ajalukku jäädvustada. Valmis lipp viiakse hiljem Otepääl asuvasse Eesti lipu muuseumi.
Pika Hermanni lippu rikuvad linnud
Pika Hermanni tornis lehvivat lippu vahetatakse aasta jooksul 5-6 korda. «Võiks vahetada oluliselt harvemine tegelikult. Peamine põhjus, miks jälle uus tellitakse on see, et läheb värvist välja ja eks linnud teevad ka sinna oma mustreid,» teab Karina Tõeleid. Lipp on valmistatud ilmastikukindlast kvaliteetkangast – spetsiaalne värvitud kangas, mis märgudes värvi ei anna. Materjal on mati pinnaga ja meenutab villast kangast.
Kõik lehvinud lipud arhiveeritakse, erandjuhtudel on neid ka kingitud. Alates 2004. aastast on seda tehtud kaheksal korral: Eesti Majale New Yorgis, Eesti Majale Torontos, Melbourne’i-Austraalia eestlastele, Rootsi eestlastele, Andrus Veerpalule, Kristiina Šmigunile ja Gerd Kanterile olümpiavõidu puhul. Üks lipp on katnud VII Riigikogu esimehe sarka.
Kummalised tellimused
Endisaegsete vennasvabariikide punalippe Lipuvabrik ei tooda. See pole otseselt keelatud, ent ettevõte on võtnud vastu sellise otsuse. Sama kehtib ka natsisümboolikaga plagude kohta, maksku tellija niipalju kui tahab. Siiski valmis vabrikus sellel nädalal üks üsnagi kummaline lipp, kus on peal nii punalipult tuntud merelaine kujutis, aga ka juudi- ja natsisümbolid. Tellimus ühelt teatrilt suvelavastuse tarbeks. Vabrik täitis tellimuse, ent mõlemad osapooled allkirjastasid ka lepingu, mille kohaselt tohib lippu kasutada ainult etenduses ning hiljem kuskil presenteerimine on rangelt keelatud.
Kuidas katkisest ja kulunud lipust vabaneda?
Polegi väga lihtne. Kui lipp varda otsast maha võtta ja avalikult põletama hakata, võib üsna kindel olla, et leiab oma nime krimiuudistest. Tõeleiu sõnul on variante on kaks. «Üks on see, et sa põletad lipu kuskil diskreetselt nii, et keegi ei näe. Teine variant: lõikad laiupidi lahti ja viskad kangatükid eraldi kottidesse pakitult prügikasti. Tervet lippu ja vimplit ei tohi kunagi visata lihtsalt prügikasti. Värvid peavad olema eraldatud!
Heiskamise reeglid
Lipp heisatakse masti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse ja paigutatakse kõige auväärsemale kohale, näiteks peasissekäigu juurde või muusse hästinähtavasse kohta.
Masti kõrgus on vähemalt kuus lipulaiust ning lipuvarda pikkus ligikaudu kolm lipulaiust. Heisatud lipu alumine serv peaks olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Masti heisatava lipu laius peab olema 1/6 lipumasti kõrgusest, mastivimpel on pool masti pikkusest. Maja- või kandelipp on normaalsuuruses, st 1050 x 1650 mm. Mastivimpel võib lehvida aastaringselt, kuid lipupäevadel ei asenda see lippu. Vähemalt vabariigi aastapäeval, võidupühal ja taasiseseisvumise päeval peab vimpli asendama Eesti lipuga.
130aastane juubilar
16.veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna sinimustvalge värvivara ning proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann õmblesid esimese sinimustvalge lipu.
Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884.