Kuidas sündis Eesti rahvuslipp?

Eesti lipu sünni-ja elulugu on põnev ja seiklusrikas. Täna me võime uhkusega nentida, et vaatamata ajaloo keerdkäikudele ja raskustele on see lipp säilitanud väga olulise koha eestlaste südames ja ka kõige karmimatel okupatsiooniaastatel ei unustatud teda kui üht rahvulikku sümbolit. Veelgi enam – lipp, mis 1884. aasta juunipäeval Otepää kirikus pühitsetud sai, on alles tänase päevani, olles üks meie vabaduse ja isesisvuse reliikviatest. Täna on igaühel võimalik, seda lippu näha Eesti Rahva Muuseumis.

Milline on sinimustvalge trikoloori lugu ja kuidas Eesti Üliõpilaste Seltsi lipust sai Eesti rahvussümbol ja Eesti Vabariigi riigilipp võib pikemalt lugeda Eesti Lipu Seltsi kodulehelt. Alljärgnevalt toome välja Eesti lipu ajaloo olulisemad sündmused.

Märksõnad: Eesti lipp, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti lipu seadus, Vabadussõda, Tartu Ülikool, lipp Pika Hermani torni tipus

 

Vene tsaarivõimu ajal 1881. aasta 29. septembril asutati Tartus Ülikoolis esimene eesti üliõpilaskoondis “Vironia”, kes otsustas samas võtta oma värvideks sini-must-valge värvikolmiku.

Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatas dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann 1884.a. talvel. Siidist lipp valmis Tartus tõenäoliselt 26. märtsil 1884.a.

Tolle aja kombe kohaselt pühitseti ja õnnistati lipp 4. juunil 1884.a. Otepääl. Kuna lippu ei olnud ametlikult registreeritud, tuli see tseremoonia läbi via varjatult. Vormiliselt oli tegemist seltsi liikmete küllasõiduga oma vilistlasele Burchard Sperrlingkile, kes oli tollal Otepää koguduse õpetaja. Lipu pühitsemine ja õnnistamine toimus kirikus väga pidulikult ja pühalikult. Järgmisel päeval sõideti Pühajärvele lehviva lipu all. Tartus peideti lipp jälle tuppa. Sinimustvalgest lipust sai eestlastest üliõpilaste sümbol.

Vaatamata sellele, et lippu laialt ei eksponeeritud, hakkas teadmine sinimustvalgest  kui eestlaste sümbolist rahva hulgas levima. Juba 1894.a Tartus toimuvale üldlaulupeole ilmuvad mitmed koorid oma uute sinimustvalgete lippudega. Sajandi viimasel kümnendil levis sini-must-valge hoogsalt kui rahvuslik sümbol üle Eesti.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 toob taas tänavatele ja majadele üle kogu Eesti suurel hulgal rahvuslippe, aga peagi asendas okupatsioonivõim need Saksa omadega.

28.novembril puhkeb Vabadussõda, mis Eesti poolelt toimub sinimustvalge lipu all.

24.detsembril 1918 kell 15 heisatakse Eesti lipp esmakordselt ka Pika Hermanni torni.

24.veebruari 1919 tähistatakse noore vabariigi esimest aastapäeva sinimustvalgetes värvides. Gustav Suits saadab Stockholmist lehtedes avaldamiseks luuletuse “Sini-must-valge”, mis Jaan Bergmanni “Eesti lipu” ja Martin Lipu “Kaunistagem Eesti kolme koduvärviga” omandab eriti suure tähtsuse.02.veebruaril 1920 kirjutatakse alla Tartu rahulepingule Eesti ja Venemaa vahel. Lepingu lõppleheküljel on pitserinööriks kasutatud sinimustvalget palmiknööri.

27.juunil 1922 võtab Riigikogu vastu riigilipu seaduse. Selles on kirjas järgmised paragrahvid:

§1 Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.

§2 Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel – riigivapp.

§3  Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus.

Eesti Vabariigi ajal 1934.a. toimuvad esimesed suurejoonelised sinimustvalge lipu 50. aastapäeva pühitsemise juubelipidustused Tartus ja Otepääl.

Umbes aasta hiljem algab üleriigiline aktsioon Eesti kodule Eesti lipp.  Aktsioon oli üliedukas. Kui 1936.a. oli seoses aktsiooniga omandatud 50 000 rahvus- ja riigilippu, siis aasta hiljem oli see tõusnud 70 000-le 24. veebruaril 1938 lehvib riigis juba enam kui 100 000 lippu. 1939. a., kui aktsioon lõpeb, on lipp ligi 100% hoonetest. Enne aktsiooni oli maal ainult paar tuhat lippu ja aktsiooni käigus tuli neid juurde umbes 150 000. Eeltoodud arvud ei kajasta lippe linnades.

Teise maailmasõja algus toob kaasa traagilised muutused Eesti Vabariigi jaoks – Eesti okupeeritakse Nõukogude Liidu poolt. 21. juuni õhtul 1940 langetati Tallinnas Pika Hermanni tipus Eesti lipp ja selle asemele heisati punane lipp. Nõukogude okupatsiooni ajal 1940 – 1988 oli sinimustvalge lipp Eestis keelatud.

Nõukogude Liidu lagunemine ja laulva revolutsioni algus Eestis teeb võimalikuks selle, et seni keelatud rahvussümbol tuuakse taas rahva ette.  1988.aasta juunis heiskavad Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 liikmed rahvuslipu heiskamine Suure Munamäe torni.

3.juuni 1988. pidid alanud Tallinna vanalinnapäevadel ja esimestel öölaulupidudel lehvisid sinimustvalged lipud juba avalikult.

23.juuni 1988 ilmus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s, milles muuhulgas öeldud: “Tunnistada ajalooliselt kujunenud sini-must-valge värvikombinatsioon eesti rahvusvärvideks./…/ Pidada vajalikuks kehtestada rahvussümboolika kasutamise ja kaitse kord.”

20.oktoober 1988 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel.

17.veebruar 1989 ENSV ÜN Presiidium võttis vastu seadluse, milles otsustati, et 24. veebruar on Eesti iseseisvuspäeva ja 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni. Seadlus ilmus 19. veebruari lehtedes. (KA, lk 330)

23.veebruar 1989 kell 22.00 langetati Pika Hermanni tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele. Järgmisel hommikul kell 8.33 heisati Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp.